Deja Vu

Unbelievable – or is it, really?

Same city, 5 years later, and oh so much has changed. As Shanghai has gone through all these renewals, with yet many more to come (remember, seeing cranes among the buildings of the city skyline gives hope for a better future), the core remains the same.

I would like to think so about myself, too.

I adapt to new places, situations, people. Yet I hope that after all of these experiences in between, I still am “me”.

Either way, a new city and a new life await me. This is my third time moving to China and sacrifices had to be made. Then again, three’s the charm.

Keep your fingers and toes crossed for me!

Esimene kuu Pekingis

Saabusin 28. augustil nind nüüdseks on peaaegu üks kuu Pekingis täis.
Aeg lendab, samas on tunne, et nii vähese ajaga on nii palju tehtud!

Igatahes, elan ühikas, kool on alanud ning loengud on huvitavad, vaba aega on piisavalt, et aeg-ajalt ka väljas käia ja jalgrattaga Pekingit avastada. Olen kohtunud huvitavate inimestega ning aru saanud, kui väike meie maakera on ning mul on olnud õnne sõbruneda ülitoredate inimestega nii Euroopast kui ka Hiinast.

China is kind to me.

Ma armastan igat momenti ja tunnen end omas elemendis olevat. Olen taas hakanud suurelt unistama, eesmärke seadma ja plaanima-skeemima.

Elu on üks meeletu rollercoaster.

Manifesto to self

Mõtle kõigile nendele kordadele, kui sa midagi kohutavalt tahtsid ja ootasid. Kui mitu korda sa neid stsenaariume oma mõtetes läbi mängisid, iga korraga süžeed täiustades, kuniks see tundus perfektne. Jah, just nii see kõik juhtub.

Koguaeg öeldakse ju, et unista suurelt – nii ma tegin.

Aga mis saab siis, kui unistused on suured, kuid vaim pole vastavateks mastaapideks veel küps? Nii on ikka juhtunud – mäletad ju küll, kui nooremana tantsuetendusel sammud segi ajasid, kui lauluga kooli ees esinedes sõnad ära unustasid, kui mõnele kohtingule kohale ei ilmunud, kui tähtsate otsuste tegemise kellegi teise õlule lükkasid kartes kaasnevat vastutust… Meil kõigil on midagi analoogset aset leidnud.

Ärevus, mis meid unistuste lävel valdab, on loomulik ning teatud määral hea. See annab aimu, kui tähtis see eelseisev miski meile on. Lase sel ärevusel kõige taustal edasi kihiseda, kuid ära kunagi keskendu ärevusele endale, sest liialt palju tähelepanu saades asub ärevus su energiat endasse imema. Ärevus on kui must auk, kuhu mahub lõpmatult palju ning mille külgetõmbejõust enam välja ei siple ja kokkuvõttes saboteerib see sind.

Sea oma prioriteedid paika, määra oma unistuste siht kindlaks ning liigu julgelt nende poole. Ära eal karda unistada suurelt, sest suurte unistustega kaasnevad suured tunded, elamused ning seiklused, mis võivad sind viia maailma kõige ootamatutesse soppidesse. Tead küll, mis juhtub, kui suure hoo pealt järsult hädapidurit tõmmata – ära jäta asju pooleli. Mine täiega kaasa või ära mine üldse, aga ära kunagi asu tegutsema half-ass mentaliteediga. See viimane variant on lihtsalt solvang enese pihta.

Täna, omaenda suure seikluse läve otsustasin, et ma ei karda, ei alla anna ega lähe half-ass asja peale välja. Ma unistan suurelt, sean suured eesmärgid ja panustan kogu energia nende täitmiseks.

Here’s to all the work ahead of me, to all the sleepless nights and to showing the world, what a tough cookie I am. 

北京

Euroopa kaardilt potentsiaalset uut elukohta valida ei paku erilist pinget, vähemalt mulle. Korra tegin selle nalja ära ning võtsin mõned aastad tagasi suuna Taani poole. See oli põnev, no doubt, eriti toona – iseseisva elu alustamine tundus nagu for real täiskasvanuikka jõudmist. Peale rännakuid ja ringitrippimisi Euroopas olen jõudnud arusaamisele, et vau, ma tulen ikka endaga toime küll ja võõrad kohad mind siin suurt ei hirmuta enam. Euroopa on turvaline, Euroopa on kodu – tänks EU, vähemalt üks kodanik tunneb tõesti, et EU on mingilgi määral safe zone. Eesti oleks nagu kiviviske kaugusel sõltumata sellest, kas asun Riias või Zadaris.

Aga vot Hiina… Shanghais viimaseid kuid veetes tundsin end tõesti koduselt, kuid oh mismoodi selleks kulus aega. Kui palju tänavaid ma pidin läbi kõndima, et saada linnast ja selle mastaapidest aimu ning kui palju mul jäi käimata. Kui palju aega kulus mõistmaks, mis inimestega on õige suhelda ja milliseid kohti ma tegelikult väisata tahan ja kui palju mõlema puhul leidmata jäi. Olin poolel teel millegi leidmiseni ja siis pidin juba lahkuma ja see unfinished business tunne ei kao.

Ja Peking on nagu uus puhas leht, kus kogu see rada tulen uuesti läbi käia. Samas, ma aiman, mis mind ees ootab ja teisest küljest pole ma seal kunagi käinud, nii et ehk on mu aimdused täiesti valed… Mis mind ees ootab? Neljapäeval näen!

HULLUMAJA

Täna oli Intercultural Communication’i eksam, kus pidime analüüsima üht hiinakeelset teksti ja üht inglisekeelset.

Tavalistel puhkudel me nendel eksamitel oma telefonis olevat dictionary’it kasutada ei tohi, vaid sunniti päris raamatut kasutama. Selgituseks, hiina-inglise sõnaraamatut kasutada on max-keeruline, kuna see pole üles ehitatud foneetiliselt, vaid hieroglüügi põhikomponendi pintslitõmmete järgi. Ja telefonis oleval sõnaraamatul võid sa lihtsalt puutetundlikul ekraanil ise joonistada selle hieroglüüfi ja siis sulle kuvatakse vastus.

Kõnnime Agnesega kooli poole, kui tüübil meelde tuleb, et jättis telefoni koju. Ahnoh, savi, seda ei lähe niikuinii tarvis.

Eksamiruumis, kell on 10:47 ehk eksami alguseni on 13 minutit. Järelvaataja selgitab reegleid, muuseas mainib, et tohime kasutada telefoni sõnaraamatut. Agnes pistab kisama, et ma helistaks ta kutile, kuigi selleks momendiks oli eksamini aega veel vähem ja lisaks järelvaataja rääkis kõigist üle ja oleks mind välja visanud, kui oleksin helistama hakanud. No way oleks ta kutt jõudnud enne eksami algust kooli kohale ja teda poleks 100% klassiruumi sisse lastud eksami järelvaatajate poolt.

Ok, eksam hakkas pihta, 3 tundi omaette asjatamist.

Peale eksamit, pakin asju ja küsin sõbralikult, et jou, kuidas läks.

“No mis sa ise arvad, mul polnud ju telefoni!” kähvati mulle.

Mm, no ja siis? Google translate’is saab ju samamoodi joonistada hieroglüüfe? Ja google otsing annab vähemalt 5 erinevat online sõnaraamatut, kus samamoodi saad joonistada oma hanzisid.

No joppppantoonio, on 21. sajand ja sul on Google, miks sa ei kasuta seda?????? Ei, parem olla minu peale solvunud, kuna ma olen realist, kes ütles, et su kutt ei jõua siia enne eksamit?

Et asi veel absurdsem oleks, Agnes ei rääkinud minuga isegi kodus, tunde peale eksamit.

Jumal, kasva suureks.

TGIF

Seljatasin just üsna stressirohked nädalad ning hand-in’isin oma bakatöö täna hommikul.

WHOOPDIDOOPIDIDOOOOO!!!!

Enne seda jõudsin keset aprilli lambist Eestis ära käia, seal veits hängida ja mürgeldada ja õppimist teeselda, heh. Mul on ikka nii toredad sõbrannad kodus!

Kerttuga ja Marisega käisime kohvikutes ja kinodes ja pidudel ja Irmeliga tegime oma klassikalist Mustamäel hängimist ja käisime spontaanselt õhtuti filmimas ja pildistamas. KERTIIIIII nägin ka ära, käisime meie Kolmikutest K gängiga Veganis söömas, kus Irmeli ja Mirka mulle köögiukse vahelt nägusid tegid hah. EKA peol jõudsin käia kaaaa, see oli something! Ja üldse põnevadhead ajad olid. Thank god, sain uue läpaka ka (mu vanemad on maailma armsamad, srsly).

Tulin esimesel mail Bronxi tagasi ja reisipäeval vaevlesin paanikahoo all, kuna jõudis kohale, et vaid kaks nädalat on aega kirjutada ja omgomg, ma olen bussis ja ei saa seal kuidagi valmistuda 😀 Sellised mured siis.

Aga eijah, võtsin end kokku, istusin päris palju südaööni koolis, aga see oli seda väärt.

Ja ma sain veel aprilli lõpus teatise, et mind võeti SDC Taani ülikoolide ja University of Chinese Academy of Sciences (UCAS) magistriprogrammi vastu kjdbfjkafbawbeigfbakjewbakwjbfkjbg

*hyperventilating*

MSc in Innovation Management PEKINGIS.

Saatsin eile oma ankeedid ja passikoopia neile ära, et taani osapool (ehk Aalborgi ülikool) mu infi UCASile edastaks ja ma saaks peagi viisaavalduse jaoks koolitunnistuse ja värki.

Ok, vsjo, see mõte lõi mind jalust, nüüd ma veits vedelen jõuetult maas ja seedin seda, THIS IS BIG.

See oli saatus ja vastus mind painavatele küsimustele ja taaskord näide sellest, et kõik laheneb elus.

YEHAAA

Lugu meie korteripeost

Õukidõuki, olen jõudnud veendumusele, et osad mu flatmates’idest on suht imbetsillid.

Eelmisel nädalal korraldasid tüübid meie korteris korraliku läbu, kuhu oli nii umbes 60 inimest kutsutud (kõik ofc ei ilmunud kohale). Mõtlesime (mitte nemad, vaid mina, Agnes ja Krisjanis), et peaks trepikotta mingi teatise üles panema, et naabrid ära ei flipiks, kui miljon inimest korteris möllab. Panime selle vist neljapäeval üles… ja reedel oli meil postkastis kiri ülaltkorruse närvihaigetelt naabritelt, kes pidevalt meil ukse taga kobisemas käivad, kui ma enda toas muusikat veits valjult kuulan (ilmselt majaproua puhkeruum/magamistuba on otse minu kohal? Why? See nii lamp asukoht).

Kirjutasid, et me oleme sel aastal juba 8 (alatu vale!!) pidu siin korraldanud, et see pole normaalne, nad käivad koguaeg meil ukse taga ja nende rahu on häiritud, et me ei arvesta kellegagi ja üldse, miks me koguaeg peame pidutsema! Ja et nad annavad sellest majaomanikule teada, hoidku me oma piibud ja prillid. Ja et see on meie viimane pidu (don’t tell me what to do).

Krisjanis ja Julius läksid üles, et kirja autoritega rääkima minna, aga need kavalad naabrid olid uttu tõmmanud, ilmselt kartuses, et meie peo tõttu muutub terve maja mingiks narkourkaks ning nende elu (ja rahulik uni) on potentsiaalselt ohus.

Nojah, mis siis ikka.

Mina ja Agnes otsustasime resoluutselt, et ei kavatse juua sel õhtul. Hommikul olin kenasti jõuksis, lõunal oli International Day (eeskujuliku veganina olid mu snäkivalikud piiratud, thank god) ja siis õhtul sättisime end valmis. Põõõõõõhimõtteliselt hakkas rahvast tulema kuskil 20 paiku, siis me olime vist niisama sotsiaalsed ja istusime väiksema seltskonnaga elutoas. Tanja, meie sakslannast flatmate’i üks rumeenlannast sõbranna… oh god, why, vabandage väga, tegemist on nii rumala/tüütu naisega, istusin seal diivanil krampliku naeratusega ja üritasin viisakas olla, kui too kiitles, et räägib viit keelt ja et oioi, vahel ikka nii raske (no ja siis, ma räägin ka, ma ei vehi selle infokilluga kogu seltskonna nina ees… nagu medalit tahad nüüd, või mis?) ja et ta taanlasest mehe kombed vahel ikka nii kummalised… Vabandasime end vetsu ja kadusime hoopis kööki kohvi keetma, sest mõlemad Agnesega olime suht zzz olukorras.

Köögis oli tuhat võõrast tonti. Istusime sinna ja askeldasime oma kohviga ja muidugi need võõrad ja vintis tondid hakkasid huvi tundma, et mis me teeme ja et mis muusikat me tahame ja ma lihtsalt tulin ja kritiseerisin nende muusikavalikut ning ühendasin oma iPhone’i meie kõllidega. Kutt vist veits solvus, aga savi. Vähemalt tegi köögilaua taga ruumi, kui norgus sabaga minema loivas.

Mõne tunni pärast saabus meie kallisarmas AKOSSSSSS, kellega me siis oma rida ajasime. Gay guys make the best girlfriends. Nii fännan seda tüüpi. Ja siis tulid purjus eestlased ja kuidagi oli ikka nii, et minu toast sai nagu asüül, kuhu kõik normaalsed inimesed kogunesid. Ja üks võõras dude. Nagu kõik olid tuttavad seal toas ja siis üks kutt oli lihtsalt kontekstist väljas täiesti. Mul oligi mingi moment, et “Hey, who are you and why are you in my room?”

“Oh, it’s you room? Really nice in here!”.

 Mingi belgia tüüp, väidetavalt õpetaja Sonderborgi erakoolis. Okei. Igast inimesi meie peole kokku roomanud ikka.

Sokkisime korralikult, ise ka ei tea, mida kõike kokku, kuniks eestlased uttu tõmbasid ja me Agnesega üritasime magama minna, aga noooo, pidu läks ju edasi. Tümm ja purjus inimesed, keegi ajas miskit esikus ümber, O’Malley roobis/suri meie vetsus, Tanja naeris oma nõianaeru elutoas… dno, nagu oleks ikka ise ka midagi joonud, sest ühel momendil toppis Agnes mulle mingi kaisulooma voodisse, mille meie ukse tagant trepikojast leidis ja ma sain tigedaks, et mismõttes mingi räpase, põrandalt leitud lelu mulle padja peale paneb ja peksin selle asja enda toast jalalöögiga välja (nii aggressiivne yo). 

Ok, aga 2 tundi üritasin suht asjatult kogu enda toast väljastoimuva läbuga toime tulla ja magada, kuni kuulsin uksekella plärisemas närviliselt. Lõpuks keegi viitsis ukse avada ja see oli, oh üllatust, meie altkorruse naaber, kes röökis, et kell on suhtkoht 4 hommikul ja me lubasime oma teatises, et lõpetame kell 2 ja üldse, mida kuradit.

Davis, veel üks mu lollakatest flatmate’idest, oli purjus ja hakkas kobisema, ning kuna ta oli mu ukse taga, kuulsin, mis idiootseid argumente ta pildus ja et tal oli plaan naabri ukse taha mölisema minna ning ma lihtsalt ei pidanud enam vastu, ronisin oma toast välja, käratasin talle, et krdi purjus tohman, mingu magama, ise ka ei saa aru, mida sa sokid. Carmen ilmus kuskilt nurga tagant siis nii sobilikult välja, vaatas mulle nii imetleva pilguga otsa, et “Oiiii, sina siin, ma otsisin sind, küsisin kõigilt, et kus sa oled!!”

“Ma elan siin. Oma toas magasin. Pidu on nüüd läbi.”

“Ooo.. aga kas me köögis vaikselt võime olla äkki…?”

Te oleks pidanud nägema, mis jäise pilguga ma teda vaatasin ja kui õelalt ma kordasin, et “pidu on läbi”, aga halllooo, saa aru, et teie pidu pole mingi sajandi sündmus.

Issand, mis inimesed.

Hommikul läksin tööle ja magamatuse tõttu oli TÄPSELT selline tunne, nagu oleks ise pohmas.

Tänks.

Hiljem kuulsin, et korraldajad-koristajad olid veel julgenud ülbitseda, kui asi puudutas korteri kordategemist.

Plssssssssss.

Passisin eile suurema osa päevast koolis, olin peaaegu produktiivne ja siis tuli Karoline mu kõrvale istuma… Ja nii ma passisin täiesti kasutult umbes 4 tundi koolis ja ainult latrasin. Tagatipuks tegin targa peaga ettepaneku, et läheks minu poole kohvi jooma, niikuinii enam midagi ilmselgelt ei saa tehtud. Kohvi ja ehk tilk Bailey’st sisse.

Avastasime, et Fakta on nii rott koht, et seal ei müüda Bailey’st ja lahkusime sealt mingite eriti kangete õlledega (jah, sellised naised). Ja niimoodi esmaspäeval, me siis istusime ja alkoholivines rääkisime kõik südamelt ära, mis meid painab (meestest ja koolist ja edasisest elust peale kooli jne).

Siis mõtlesime, et jookseme veel Nettosse enne sulgemist ja võtame veel õlut ja muidugi ainsad kaks inimest poes olid Karin (“Kuulsin juba enne seda, kui te sisenesite, kuidas kuskilt kaugusest mingi eestikeelne jutuvadin kostab.”) ja siis see egiptlane Micki, kes 2 aastat tagasi minu ülaltnaaber oli ja kelle igal nädalavahetusel aset leidvate armumaratonide tõttu ei saanud mu toonane flatmate Michelle magada (kuna ta tuba asus täpselt Micki toa all ja Micki valis alati väga häälekaid partnereid).

Jälle võtsime kõige kangemad õlled ja jätkasime oma joomingutega ja täna hommikul #regrets, kuna ma olen terve päeva lihtsalt lahedas pohmakas veetnud. Miks… kuidas on võimalik kolmest õllest pohmakat saada? Misasi ma olen?

Eriti lahe oli raamatukogus vireleda pool päeva ja siis juhendajaga kohtudes üritada mingit asjalikku juttu ajada oma bakatöö kohta, aga kokkuvõttes oli mul tunne, et mu mõte läks uitama liiga tihti. Vähemalt ma ise ei saanud kohati aru, mis juttu mu suust välja tuleb. Aga vähemalt sain mingi idee, mida ma tegema peaksin asuma oma baka suhtes.

Seejärel tõmbasin koolist uttu, kuna väljas oli ilus ilm ja mere ääres jalutades saabus pohmaka teine laine. The dreaded second wave. Oh jumal, see oli nii halb. Miks me joome? Miks mul kolmest õllest pohmakas tekkis?

Trenn jäi vahele ja enesetunne on ka kell 19 endiselt alla igasugust arvestust.

Kolmapäeval võtan end kokku.

Oh goddammit, ma pean end lihtsalt kõigest ja kõigist isoleerima ja oma töö kallal nokitsema ja oma asju ajama ja mitte alluma provokatsioonidele!! (Ok, ja selle kergelt vihase alatooniga lõpetan postituse, cheers)

4 aastat ülikooli ja viimasel semestril jõuab kohale, et:

• ma pole valmis bakatööd kirjutama
• mulle ei meeldi business (well good for you, that you’ve chosen this path then!)
• ma ei tea, mida peale lõpetamist teha
• kui ma üldse lõpetan *närviline naer*
• olen hakanud kahtlema akadeemilises nö. tarkuses üleüldiselt. Haridus ja haritus on ilmselgelt vajalikud ja tervitatavad, aga nähes seda, mis mu ümber toimub, siis tegelikult ei paista, et ülikool väga stimuleerib inimesi oma peaga mõtlema, iseseisvalt uurima ja maailmast huvituma. Viimase aasta jooksul kooliväliselt kohtutud inimestega ning nende muljeid ja kogemusi kuulates olen tunduvalt rohkem inspiratsiooni enesearendamise koha pealt ammutanud, kui praegu loengus istudes. Jah, kool on hea, kool on vajalik, aga diplom ei defineeri inimest, tema edasist elukäiku ega anna tegelikku aimu ta ajukapatsiteedist.

Ühesõnaga – see kõik lõhnab nagu kerge identiteedi kriis.

See on see, kui südaööni koolis passida ja liiga palju kohvi juua.