Ohjeesus, käisin kolmetunnisel “jalutuskäigul” täna kuskil metsa vahel.

1) Ma ei oleks uskunud, et siinkandis sellised… mägesid leidub.

2) Fjallraveni seljakottides peituv istumisalus on maailma parim asi olukordades, kus lambises kohas otsustad maha istuda ja päikse käes tšillida, kuid pinki pole ja veebruarikuus päris maas istuda ka ei taha.

3) Kõik taanlased tahavad ka suvalises võsas silmakontakti luua ja vägisi “mojn” öelda. Ma põhimõtteliselt ei respond’i, kuna wtf, ma tulin võssa selleks, et üksi olla. Go away.

4) Pmst ma kõndisin kokku 8 km. Ja jooksin künkast üles. Ja mu jalalihased valutavad ning ma pole kindel, kas see on sellest treeningkavast, mida juba viiendat nädalat järgin ja mille tõttu ma tegelt suurema osa 2015. aastast lihasvaludes olen veetnud või suutis see künkajooks mulle veel valusid juurde lisada.

5) Mu nädalavahetus oli just nii igav, et nüüd tunnen, et tahaksin pidu panna. Samal ajal plaanin terve eelseisva nädala detox kuuri teha (juba arvestades, et 95% tõenäosusega lähen neljapäeval Dorm Race’ile ja see pole küll väga detoksifeeriva toimega).

Ja vb olen jälle flatmate’i peale vihane, aga ainult selle pärast, et tüüp ei suuda end kokku võtta. Tal nagu ülepäeva PMS ja ühes tema sita tujuga langeb ka minu tuju nulli. Tänks, bitš.

Pühapäeva kohta liiga palju segaseid/seosetuid tundeid.

Sunday tho

Saime eksamitega ühele poole ja reedel läks tähistamiseks.

Enne seda olid muidugi kohustused-kohustused. Nimelt lasin Jonasel oma diivani, mille tema juurde jätsin Shanghais viibimise ajaks, maha müüa. Jonas lubas ostjale, et aitab seda tassida, siis aga otsustas, et poh yolo ja läheb vara hommikul Koppi. Kuna ostja muutus närviliseks, siis, strong independent woman, nagu ma olen, rahustasin teda ja ütlesin, et tulen appi, ärgu alahinnaku mu jõudu.

Vedasin Agnese ka sinna. Meid ootas üllatavalt hea briti aktsendiga prantsuse chubby geimees. Tirisime seda krdi diivanit läbi downtown’i. Teiselt korruselt alla, läbi linna, jälle teisele korrusele (mis asus omakorda maja teisel korrusel). Mees jõudis rääkida veel, et peab veel korra kolima järgmisel nädalal, et ajutine pleiss. Lahkudes, saime raha ja värki, Agnes jõudis veel soovida “toredat teist kolimist siis” ja mees jõudis terrassilt seepeale kosta “bitch”. Heh, no edu talle 😀

Nii, aga siis me tegime end jõle ilusateks ja tegime kohv + Baileys komboga soojendust (õigemini ainult mina… Agnes: “Kuule, see pudel oli ju eelmise semestri keskel suht täis?” Mina: “Eehhh… eiiii? Ei, suht kindlalt ei olnud… I don’t have a problem, okay?”). Asusime ühikate poole teele, kus pidi nö preparty olema, ise jõle elevil, sest kunagi olid UK part room’is ikka head peod. Okei, jõuame sinna… esiteks, juba eemalt täielik vaikus. Ja seal? Täielik sausage fest. Nagu, mul pole meeste seltskonna vastu midagi, aga… Eiei, meeleolu oli seal küll null.

Korra tulid sinna Helis, Sally ja Taago. Taago sai mu pupille nähes kreepsu ja asus süüdistama, et oleme jälle peale teinud või oma erilisi piparkooke söönud. Ärritusin suht, kuna ma olin täiesti tavalises olekus ja ütlesin, et mu silmad ongi sellised hämaraga. Aga no kui ei usu, siis ma võin ta kuskile pimedasse kohta viia ja siis väga lähedalt oma silmi näidata ja vaene Taago, meie armas esmakursuslane, punastas to the moon and back.

Ca 5 minutit peale nende lahkumist otsustasime Agnesega ka uttu tõmmata. Läksime hoopis Broggeriet‘sse õllele, ‘cause we classy bitches ja palgapäev oli ka. Enne lahkumist läksin teisel korrusel vetsu and I swear to god, see polnud õlle süü, aga ma suutsin koridoris kontsal libastuga ja maailma kõige kahtlasemalt jalgu väänata ning kuidagi trepikäsipuust kinni haarata, nii et samal ajal flash’is terve mu elu silme eest läbi. Hehe, õnneks mind keegi ei näinud ja päris matsu ei pannud.

Siis tegime tiiru Cafeeni, kus ma ehmatasin Kristiana oma taasnägemisrõõmu väjendavate kiljumistega poolsurnuks. Kohtusin kahe piffiga, kes Aarhusist pärit ja mu instagrami followerid. Nägin oma Tinderi kanadalast, kes deidile kutsus ja täna nii smashed oli, et alles kell 18 elumärke ilmutas 😀 Nägin oma eelmist crush’i ka, kes enam nii lahe ei tundunud. Dno, koolis oli tal mingi müstiline aura ja tüüp tundus eemalt täiega pikk ja handsome (kuigi Agnes kutsus teda habeme tõttu juba ammu Rasputiniks…). A nüüd siis eile seisin üsna lähedal ja passisin tuhmi pilguga, et oota, see..? Tegelt ka? Ta oli juuksed maha ajanud ja vist oli juurde võtnud, nii et isegi ta lahedad tatokad kaotasid oma võlu. Ja ta polnud ikka nii pikk ka. Ja no kogu üldine mulje oli “meh”. Pluss ta tšikk oli seal ja nad nägid koos suht jubedad välja, kui nad seal teineteist laua peal sõid 😀 I’m not butthurt, I’m just sayin’ how it is.

Nya, natuke enne kahte viskas kopa ette ja otsustasime, et aeg uttu tõmmata + Krišjanis oli nina täiega täis võtnud ja lhitsalt piinlikke olukordi tekitamas, nii et oli aeg ta koju toimetada. Enne seda saime koridoris lambist Akosega kokku ja tegime fotoshoot’i, kus me täiega Madonna vibe’i edasi anda üritasime ja nii pmst pidu lõppeski.

  

——-

Täna panime Agnesega teineteisele strong black independent woman’itele kohaselt vastavad nimed: ma olen nüüd Sha’Nay’Nay ja Agnese alter ego nimeks on La’Quisha.