Ohjeesus, käisin kolmetunnisel “jalutuskäigul” täna kuskil metsa vahel.

1) Ma ei oleks uskunud, et siinkandis sellised… mägesid leidub.

2) Fjallraveni seljakottides peituv istumisalus on maailma parim asi olukordades, kus lambises kohas otsustad maha istuda ja päikse käes tšillida, kuid pinki pole ja veebruarikuus päris maas istuda ka ei taha.

3) Kõik taanlased tahavad ka suvalises võsas silmakontakti luua ja vägisi “mojn” öelda. Ma põhimõtteliselt ei respond’i, kuna wtf, ma tulin võssa selleks, et üksi olla. Go away.

4) Pmst ma kõndisin kokku 8 km. Ja jooksin künkast üles. Ja mu jalalihased valutavad ning ma pole kindel, kas see on sellest treeningkavast, mida juba viiendat nädalat järgin ja mille tõttu ma tegelt suurema osa 2015. aastast lihasvaludes olen veetnud või suutis see künkajooks mulle veel valusid juurde lisada.

5) Mu nädalavahetus oli just nii igav, et nüüd tunnen, et tahaksin pidu panna. Samal ajal plaanin terve eelseisva nädala detox kuuri teha (juba arvestades, et 95% tõenäosusega lähen neljapäeval Dorm Race’ile ja see pole küll väga detoksifeeriva toimega).

Ja vb olen jälle flatmate’i peale vihane, aga ainult selle pärast, et tüüp ei suuda end kokku võtta. Tal nagu ülepäeva PMS ja ühes tema sita tujuga langeb ka minu tuju nulli. Tänks, bitš.

Pühapäeva kohta liiga palju segaseid/seosetuid tundeid.

Sunday tho

Saime eksamitega ühele poole ja reedel läks tähistamiseks.

Enne seda olid muidugi kohustused-kohustused. Nimelt lasin Jonasel oma diivani, mille tema juurde jätsin Shanghais viibimise ajaks, maha müüa. Jonas lubas ostjale, et aitab seda tassida, siis aga otsustas, et poh yolo ja läheb vara hommikul Koppi. Kuna ostja muutus närviliseks, siis, strong independent woman, nagu ma olen, rahustasin teda ja ütlesin, et tulen appi, ärgu alahinnaku mu jõudu.

Vedasin Agnese ka sinna. Meid ootas üllatavalt hea briti aktsendiga prantsuse chubby geimees. Tirisime seda krdi diivanit läbi downtown’i. Teiselt korruselt alla, läbi linna, jälle teisele korrusele (mis asus omakorda maja teisel korrusel). Mees jõudis rääkida veel, et peab veel korra kolima järgmisel nädalal, et ajutine pleiss. Lahkudes, saime raha ja värki, Agnes jõudis veel soovida “toredat teist kolimist siis” ja mees jõudis terrassilt seepeale kosta “bitch”. Heh, no edu talle 😀

Nii, aga siis me tegime end jõle ilusateks ja tegime kohv + Baileys komboga soojendust (õigemini ainult mina… Agnes: “Kuule, see pudel oli ju eelmise semestri keskel suht täis?” Mina: “Eehhh… eiiii? Ei, suht kindlalt ei olnud… I don’t have a problem, okay?”). Asusime ühikate poole teele, kus pidi nö preparty olema, ise jõle elevil, sest kunagi olid UK part room’is ikka head peod. Okei, jõuame sinna… esiteks, juba eemalt täielik vaikus. Ja seal? Täielik sausage fest. Nagu, mul pole meeste seltskonna vastu midagi, aga… Eiei, meeleolu oli seal küll null.

Korra tulid sinna Helis, Sally ja Taago. Taago sai mu pupille nähes kreepsu ja asus süüdistama, et oleme jälle peale teinud või oma erilisi piparkooke söönud. Ärritusin suht, kuna ma olin täiesti tavalises olekus ja ütlesin, et mu silmad ongi sellised hämaraga. Aga no kui ei usu, siis ma võin ta kuskile pimedasse kohta viia ja siis väga lähedalt oma silmi näidata ja vaene Taago, meie armas esmakursuslane, punastas to the moon and back.

Ca 5 minutit peale nende lahkumist otsustasime Agnesega ka uttu tõmmata. Läksime hoopis Broggeriet‘sse õllele, ‘cause we classy bitches ja palgapäev oli ka. Enne lahkumist läksin teisel korrusel vetsu and I swear to god, see polnud õlle süü, aga ma suutsin koridoris kontsal libastuga ja maailma kõige kahtlasemalt jalgu väänata ning kuidagi trepikäsipuust kinni haarata, nii et samal ajal flash’is terve mu elu silme eest läbi. Hehe, õnneks mind keegi ei näinud ja päris matsu ei pannud.

Siis tegime tiiru Cafeeni, kus ma ehmatasin Kristiana oma taasnägemisrõõmu väjendavate kiljumistega poolsurnuks. Kohtusin kahe piffiga, kes Aarhusist pärit ja mu instagrami followerid. Nägin oma Tinderi kanadalast, kes deidile kutsus ja täna nii smashed oli, et alles kell 18 elumärke ilmutas 😀 Nägin oma eelmist crush’i ka, kes enam nii lahe ei tundunud. Dno, koolis oli tal mingi müstiline aura ja tüüp tundus eemalt täiega pikk ja handsome (kuigi Agnes kutsus teda habeme tõttu juba ammu Rasputiniks…). A nüüd siis eile seisin üsna lähedal ja passisin tuhmi pilguga, et oota, see..? Tegelt ka? Ta oli juuksed maha ajanud ja vist oli juurde võtnud, nii et isegi ta lahedad tatokad kaotasid oma võlu. Ja ta polnud ikka nii pikk ka. Ja no kogu üldine mulje oli “meh”. Pluss ta tšikk oli seal ja nad nägid koos suht jubedad välja, kui nad seal teineteist laua peal sõid 😀 I’m not butthurt, I’m just sayin’ how it is.

Nya, natuke enne kahte viskas kopa ette ja otsustasime, et aeg uttu tõmmata + Krišjanis oli nina täiega täis võtnud ja lhitsalt piinlikke olukordi tekitamas, nii et oli aeg ta koju toimetada. Enne seda saime koridoris lambist Akosega kokku ja tegime fotoshoot’i, kus me täiega Madonna vibe’i edasi anda üritasime ja nii pmst pidu lõppeski.

  

——-

Täna panime Agnesega teineteisele strong black independent woman’itele kohaselt vastavad nimed: ma olen nüüd Sha’Nay’Nay ja Agnese alter ego nimeks on La’Quisha.

Kirjad Hiinast – Saabumine

Siin ma siis olengi. Milline seiklus!

Kõige algus tekitas küll kõhklusi, kas see on ikka õige otsus – nimelt läks lennuk, mis pidi mu viima Tallinnast Helsingisse, katki. Kujuta ette, ootad oma reisi kaks neetud aastat, eelneval õhtul ei suuda kohvritki pakkida, sest su käed värisevad ja klomp on kurgus ja käib heitlus emotsioonide lainetes, kõik vaid selleks, et lõpuks nõutult lennujaamas oma kompsudega passida ja mõelda, et “mis nüüd?”.

Õnneks olukord lahendati, aga eelnevalt pidi siiski seitse tundi Tallinna lennujaama reisijatetsoonis surnuks lööma. Nende tundide jooksul sai suhteliselt kristallselgeks, kui igava lennujaamaga meil tegemist ikkagi on. Paar kohvikut, paar tax-free poodi ja midagi pubi laadset kuskil reisijatsooni teises otsas, kuhu minnakse vaid siis, kui su lend hilineb ja kogu kaubaga tax-free poes on ammu mitu korda tutvutud ja kõik lõhnad läbi nuusutatud.

Ühesõnaga, Helsingisse jõudsin alles kesköö paiku, seega olin oma esialgsest lennust ammu maha jäänud. Nagu fuck that. Ja fuck all the mess, mis sellele järgnes, sest avanes võimalus oma sihtkohta jõuda mingi väikse kõrvalepõikega läbi Hong Kongi või siis jääda Helsingisse ööseks ja minna järgmise päeva pärastlõunal.

“Oh hell nah, ma olin end selleks nii kaua ette valmistanud, ma ei suudaks elu sees nii kaua Soomes passida!”

Oh, mind sihikindlat naljatilka küll! Poole tunni pärast väljuvale lennule jõuda läbi tundmatu lennujaama oli omaette ime, aga ma tulin sellega toime ja jõudsin eelnevalt veenduda, et mu pagas teeb minuga sama reisi kaasa ja vähemalt Hong Kongi jõuab ta kohale.

See oli mu esimene pikk lennureis elus. Ja vaatamata sellele, et pidin istuma kahe inimese vahel, nii et ma ei saanud tegelikult end mugavalt magama sättida ning mu peale puhus külma õhu puhur, mida ma ei suutnud terve reisi vältel tuvastada, et see välja lülitada, nautisin ma seda väga. Ja oh, kui põnev oli lõpuks lennukist välja astuda ja näha lennujaama suurtest akendest Hong Kongi võrratuid mägesid ja palmipuid! Ma kartsin pisut, olles üksinda olukorras, kus mu lend läks juba eos perse ja tegelikult peaksin ammu juba kuskil teises Hiina otsas olema, aga teisest küljest, see oli nii põnev! Jah, mu jalad tudisesid elevusest, aga kuna mu hirm järgmisest lennust maha jääda oli suurem, võtsin end kokku ning asusin taaskord teele, et leida oma järgmine värav.

Dragon Air’i lennukis märkasin esimest korda, kuidas reisijate üldpilt järsult muutus. Ma olin üks vähestest westerneridest pardal, kõik peanupud olid tumedapäised! Ootasime õhkutõusmist kaks ja pool tundi ning terve selle aja piidles mu reanaaber mind uudishimulikult ning võin vanduda, et nägin silmanurgast, kuidas ta tegi minust telefoniga üsnagu mitte-diskreetselt pilti. Ah yes, 老外，白的头发！

Shanghaisse jõudsin esialgselt plaanitud ajast kõigest 11 tundi hiljem. Peale umbes poolt tundi, mil ootasin oma kohvrit (mis millegipärast Hong Kongist mingi järgmise lennuga saabus vaatamata sellele, et juba Dragon Air’i lennuk pidi ootama ca. 2 tundi, et saada õhkutõusmiseks luba) ja umbes sama pikka aega viisa- ja passikontrollis, olin ma lõpuks kohal!

Siin ma siis olengi! Milline seiklus!

Ja juba mu esimesel ööl pandi mind proovile – nimelt pidin ma leidma bussipeatuse, kust väljuv buss pidanuks mu Donghua ülikooli campuse juurde viima. Peale seda, kui edukalt mitu tülikat taksojuhti maha raputasin (“Hehehe, esimest korda Hiinast, seda ju silmist näha, teda saab mõnusalt nöörida!” ja just seetõttu jäin kindlaks oma esialgsele plaanile bussiga sõita), mitmelt inimeselt edutult peatuse asukohta küsida üritasin ja üsna mitut sihitut lennujaamas ringi tiirutamist, no kuramus, ma leidsin selle! Ja juba ma pidin võitlema, nagu kohalik, et üldse kohta bussile saada. Viimane buss sel õhtul, soovijaid palju ja ma trügisin peaaegu paanilise meeleheitega sinna peale. Kui uksed lõpuks sulgusid, tundsin ma suurt kergendust, et mind sealt välja ei heidetud, sest see, mis bussi peal toimus, was a new level of ‘full’ – seisin, üks jalg trepil ja teie jalg bussijuhi käigukastile ohtlikult lähedal ning hoidsin bussijuhi seljatoest kinni, et trepilt mitte maha pudeneda.

Oh, aga milline bussisõit see oli! Kõigest 20 kuaid ja ma nägin Shanghai kõrguvaid kiirteid, mille lugematud read kõik ühes suunas viivad ja aukartust sisendavad. Mõtlesin, mismoodi juba Tallinnas Õismäe ringi kuus väljasõitu minus segadust tekitavad ja kui awesome see juht on, et rahvast pungil täis bussi (no et sõna otseses mõttes inimesed vastu aknaklaase ja uksi on litsutud) sellises meeletus liikluses osavalt punktist A punkti B kohale toimetab. Peale paari peatust muutus buss tühjemaks ning pääsesin istuma. Lõpuks kesklinna jõudes avanes võimalus rahulikult uue kodulinnaga tutvuda and I liked it a lot. Kõik oli võõras ja eksootiline ja ööhämaruses tundus kõik tundmatu ja hirmutav. Mõtlesin, kas suudan kunagi kõikide nende tänavatega niimoodi tutvuda, et aasta lõpuks suudan probleemideta Shanghais orienteeruda (haha, ei õnnestunud).

Peale järjekordseid seiklusi Donghua öises õpilaslinnakus (mis oli naeruväärselt hiiglaslik ja täiesti tühi sel ööl va. üks lahke vene kutt, kes aitas mu kohvrit ühikasse tassida), pääsesin ma lõpuks oma tuppa ning saabus ka kauaoodatud turvatunne – that’s it. Enam ei pea kuskile jooksma.

Voodi, kirjutuslaud, riidekapp, sahtel, külmkapp ja telekas. Eriti jõledat khakirohelist värvi plastikust (?) kardinad, kahvaturohelised voodilinad ning valged seinad, mis üksiku fluorestsentse lambipirni (sellised piklikud, nagu tehaste kordidorides olid kunagi) käes veelgi haiglaslikumad välja paistsid. Kõlab pisut nukralt, aga vähemalt midagigi.

See tuba oli koht, kus võisin end turvaliselt tunda – see oli nüüd mu kodu uues linnas.

Minu armsas, hullutavas Shanghais.

Bakterid-bakterid

Püüdsin juba mitu päeva ignoreerida fakti, et pole just kõige tervem ja toimetasin nii, nagu ikka.

Suur viga.

Iga hommikuga süvenes kurguvalu, aga no… mis seal ikka, jõin teed ja lutsutasin Strepsilsi pastille ja nagu funkasin kuidagi. Siis eile läksin pärastlõunal jõuksi – kuidagi tulin toime, aga viimased 7 minutit lõdvestuseks elliptilisel, no sel hetkel mõtlesin küll, et mida kuradit, kui halb saab mul olla… Täiesti pisarad olid silmas, kurk oli nii valus 😦

Hommikul ärkasin ka kella 5 paiku ja üritasin kuidagigi neelatada, no kohutav.

Üldse oli jõle jama esmaspäev. Teate küll, kui nädal algab ja oled motivatsiooni täis ja tahaks ilgelt kõike teha ja toimetada. Läksin varakult kooli, parkisin end ühe lauakese taha ja asusin töötama. Mingil hetkel ilmusid Agnes ja Jennie ja me kõik nohistasime ja tegime reaalselt tööd. Kuniks saabus Katarina….

Katarina on jõle tore tsikk, ta jagab mu huumorit ja meestemuresid ja kõigele lisaks on ta tark ja andekas (ja ma ei ütle neid asju niisama suusoojaks), aga tal on halb komme alati koolis ilmuda mu lähedusse, kui ma reaalselt töötuhinas olen. Ja siis ta tuleb ja jutustab minuga ning ma tahan teda ära ajada, aga teisest küljest mul on põnev ja ma ei taha ka ebaviisakas olla, nii et algab üks lõputu mokalaat. Tundsin, kuidas Jennie ja Agnes tüdinud pilke meie suunas saatsid, kuid pigistasin silma kinni selle koha pealt. Kuniks meile astusid ligi 2 Business & Innovation’i tudengit, kes alustasid juttu, et “me vaatame, et teil paistab pisut vaba aega olevat…”, mis lõi mul pööningul kõik jälle korda. Kuulasin nende jutu viisakalt ära, keeldusin nende katses osalemast (mis hõlmas endas kuskile kolmandale korrusele kaasaminemist ja Katarina läks muidugi jõle elevile, et “lähme, me ei tee ju midagi tarka praegu!”… ee, sina ei tee, mina kirjutasin sünopsist ju!).

Ja siis ma tegin end jõle nunnuks ja ilusaks, et oma silmarõõmu kohata, aga kella 14ks ma väsisin ära õppimisest ja läksin jõuksi. Ja 15 min peale mu lahkumist ilmus mu kuramuse silmarõõm välja!!! No kuramus!!!

Oeh, ma ei viitsi lihtsalt…

Ах, эта украинская с*чка заразила меня!

Olen nüüd sel nädalal paar korda tööl käinud ja mul avanes õnn mõlemal korral töötada Polinaga.

Let me tell you about Polina.

Polina on karm naine, 35, kahe lapse ema. Pikad tumepunased juuksed (veel tumedamat väljakasvanud juured), tugev kehaehitus. Born and raised in Ukraine, she’s seen it all. Ja kohe kindlasti tahab ta kõiki oma teadmisi ja kogemusi oma kallite kolleegidega jagada. Koristasin üht tuba parajasti, kui ta sisse astus, tervitas ja juba melodramaatiliselt teatas, et tal on päevad ja “oioi, kuidas uputab! Küll nüüd alles tuli kosena!”. See on see moment, kus tagasihoidlik eestlane tagasihoidlikult naeratas näitamaks, et teadvustas Polina kohalolekut ja no… ega kuidagi muud moodi ei olegi siin võimalik adekvaatselt reageerida.

Ka on ta elav katastroofide teatmik. Teisipäeval suutis ta mu päeva helgemaks muuta sellega, et rääkis hiljuti Ukrainas toimunud maavärinast, lisaks ka sellest, kui palju inimesi sureb igal aastal Taanis vähki, kuna arstid ei viitsi diagnoosi panna ja et kuskil Siberis kukkus maa sisse ja tekkis ilmatu sügav auk.

Täna ta rääkis hirmujutte oma rasedusest ja sünnitusest. Sellest, kuidas ta esimese poja sündides suri paar tundi hiljem ta isa ning kuidas teise lapse sündides suri nädal hiljem ta mehe ema. Loodan siiralt, et ta on rahul kahe lapsega ning enam rohkem paljuneda ei plaani.

Flatmate’i on ta rünnanud oma delikaatsete juttudega magamistoas toimuvast ja ma juba kardan seda päeva, mil need detailid minuni jõuavad… Kuna ma pean ka homme tööle minema ja ma tean, et Polina teemad on konstantselt rotation’i peal, siis … võeh.

Kõigele lisaks nakatas ta mind oma bakteriga (mitu päeva hädaldas, et ta nii vilets ja haige), nii et nagu ta naljatades paar päeva ütles (ja mis nüüd nii tõene on):

Ах, эта украинская с*чка заразила меня!

Niimoodi ideaalselt päev enne suurt jõulupidu Alsionis.

Downtown Divas

See video siin – köitev, kurb, traagiline ja ilus.

Nagu Oyster kirjutas:

Downtown Divas is a seven-minute, 16mm film directed, produced and created by artists Loral Amir and Gigi Ben Artzi. It explores the dreams, hopes and desires of Russian heroin addicts, most of whom are sex workers that street-walk. We asked the creators to give us some insight into the project, in which the women are filmed in borrowed designer clothing. Here’s what they said.
All the women which were filmed are Russian drug addicts. Most are living off the proceeds of sex work on the street. But even though these women are seemingly chained to an infinite loop of self destruction and could be seen as broken due to their dependency on narcotics, they are highly intelligent — sensitive and emotional.

Like any other women, they wanna wear pretty clothing, they admire Britney Spears, they have hopes and dreams. When filming, we did not talk to them about their addiction at all, instead, we talked about music, dreams, colours. We filmed them dancing, drawing and so on.

What drew us to this project is the ex-territorial status of these women as part of a group that exists outside society but could be seen as society’s own product. Beyond the aesthetic challenge, we wanted to integrate these women as human beings, back into mainstream conversation.

<p>A 16mm film directed &amp; produced by Loral Amir &amp; Gigi Ben Artzi<br /> Music composed by Loral Amir<br /> Steels by Gigi Ben Artzi<br /> Cinematography:Ofir Peretz<br /> Executive producer: Joe FIeisch <br /> Editor:Kash Kash</p>

Sügisvaheaeg? I don’t think so.

Algas siis nö. sügisvaheaeg esmaspäeval, which has been everything else than holidays. Ma olin terve nädalavahetuse tööl, eile olin seal kella 16ni (mis on sealses hotellis väga harv juhus).

Ainus hea asi oli see, et sain 30dkk tippi ja jalgratta, millele sellesama tipiga ostsin kohe ka jalgrattaluku. Pmst kõndisime Agnesega töölt koju ning mulle jäi silma üksiks velo, mis seisis mingi aia ääres hommikust saati. “Hmm, see pole vist lukus… kas see üldse sõidab? Proovime järgi!” ja nii ma peale hüppasin ja minema veeresin sealt 😀 Agnes veel röökis, et misasja teed tagantjärgi 😀 Aga hei, Taanis on kirjutamata reegel, et kui ratas pole lukus, siis võta aga!

Skaipisin eile Marisega. Küsis, et mitu tuba meil on ja mitmekesi elame.

K:”No, meil on 7 tuba. Ja elame kuuekesi.”

M:”Sa ise ka saad aru, et elad kommuunis?”

Krt, elangi ju :O

Lasin ele endale kaarte laduda ja täna kätejooni lugeda. My mind has been blown.

Lisaks sain elukoha endale, vist.

Vist laheneb vaikselt.

Kohal!

Ma olen SIIN! Sonderborgis! Jaa!

Saabusin reedel kell 13:10 ning rongijaamas tervitasid mind Sally ja Helis, kes viisid mind uude kaubanduskeskusesse sushit sööma. Mhmh, see kaubanduskeskus, mida 2 mu siinoldud aastat ehitati, sai täpselt mu lahkudes valmis ja nüüd ma siis nägin seda ilmaimet. Much impressive, such wow. Meil on nüüd Gina Tricot ja H&M kolis ka uutesse ruumidesse üle, nii et see on nüüd suurem. Ja fro yo kohvik, kus saab ise oma portsu kallata ja siis toppinguid oma soovi järgi lisada.

Ostsime ka Kamilile fäänsist meesteriiete poest lipsukese ja traksid.

Ok, siis läksime Sally poole, kus ma oma kohvreid üritasin kuidagi inimlikult üritasin kuskile toppida, aga no, mu kohvrite ja pmst kööginurgas asuva madratsiga näeb tuba suht mustlaslaagri moodi välja. Tegime uinaku ja asusime end sättima, et Kamili peole minna. Kuskil kella 20 paiku olime siis UK party room’is + veel ca 15 inimest, osad uued, osad vanad ja asusime Kamili valmistatud pizzat nosima. Ja Helise cupcake’e ja Sally brownie‘t ka.

Nii, tutvusin lõpuks Karolinega, aga ka Emma ja Taagoga. Ja ofc Rene’ga, kes on nagu Namiq nr 2, aga nad olid suht head sõbrad ka, nii et ma ei teagi, et kas see on hea sõbra imiteerimine ja harjumuste/kehakeele automaatne kopeerimine või said nad just seetõttu sõpradeks, et nad olid algusest peale sarnased. Petra, Akos, Morten, Karmen… oeh, kõiki ei mäletagi.

Raini nägin ka! Mu esimene reaktsioon oli: “Kus sa oma juuksed panid?!” sest ta oli end suht nulli ajanud ja mul oli raskusi ta äratundmisega 😀 And that wasn’t only the fault of Martini I had for drinks.

Läksime mingi moment Sally ja sakslanna Juliaga Cafeeni (taksoga, hell yea, me pole nii basic’ud, et terve tee jalgsi kõndida sinna). Cafeenis nägin ka vanu, nt kursaõdesid rootslanna Jennie’it ja slovakki Tinat ja lätlast Krisjanist ja taani Ronnie’t jnejnejne… Ma tegelt suurt ei mäletagi, mis toimus, hull möll oli, väidetavalt täiega tantsisin, aga ma ei mäleta seda enam. Cafeen pandi kinni, liikusime kõik linna, kus ma viitsisin veidi Wunderbaris Ronnie’ga mingit hullult diipi juttu ajada, mille sisu ma absoluutselt ei mäleta, kuniks ma teatasin tühjast kohast, et ma olen väsinud ja lähen koju ja head õhtut. Teel nägin Helist ja Kamili, kellele sama ütlesin. Teekonnast koju mäletan seda, et see oli segu kõnnist ja jooksust ja hommikul sandaale nähes võin pakkuda, et jooksin ka kuskilt muruplatsilt üle, sest tõin endaga tuppa kaasa kõigest pool murumättast.

Laupäeval roomasin linna, sellesse uude kaubanduskeskusesse. Ostsin endale uue purgi kookosõli ja ökošmöko šampooni uuest Helsami poest. Siis trippisin veel ringi, käisin H&M’ist viisakat käekotti otsimas ja rahuldasin oma fro yo ostusoovi (väga magus sodi, veidi kallis ka, aga vähemalt proovisin ära, nüüd ei taha tükk aega). Siis käisin Jonasel külas, laenasin pildistamieks akusid ja lobisesime niisama, tšekkasin oma mööbli ka üle, mis ta juures hoiul on. No ja käisin Fotexis ka, kus veetsin ca sada tundi, kuna Taanis on nii põnevad toidud ja käisin pagarist ka läbi, mida ma muidu kunagi ei tee, aga ma vajasin peale eilset süsivesikuid 😀

Läksin korra peoruumi koristusaktsioonile ka, aga ma jõudsin just siis, kui kõigega saadi valmis 😀 Vähemalt nägin ära, kuidas Kamil sai endale pangetäie kaneeli kaela, sest ta said 25 aastaseks ja on ikka veel vallaline (Taani traditsioonid). Siis läksime Helise, Sally, (puhtakskasinud) Kamili ja Taagoga mäkki, kus teised oma märksa hullemaid pohmakaid ravisid ja mina rõõmustasin, kuna Buddy Holly omanik pakkus mulle tasuta jalgratast, yay! Avastasime ka, et McDonaldsi pleilisti koostajal on märksa parem muusikamaitse, kui Buddy Holly DJ’l. Bilkas käisime ka ning facepalm’isime, kuna Kamil käis terve poesoldud aja vältel kahe koeraleluga ringi, mis nägid välja nagu põrsad ja piiksutas nendega 😀 Lõpuks ostis paki peekonit ja ütles, et me ta semudele sellest ei räägiks 😀

Tegin uinaku ja läksin Morteni juurde, kus natuke filmi vaatasin ja siis väntasime koos Taagoga Buddy Holly’sse, kus ma sel õhtul pildistama pidin. OMG, see oli halb. Lisaks toimus mingi local celebrity‘te kontsert ja rahvast oli massides ja kõik olid purupurjus ja borderline alakad ja üldse oli jube. Ehk olin liiga kaine… eiei, sellise peo jaoks ei eksisteeri mul ühtki staadiumi, kus ma seda kõike naudiks. Aga sain oma pildid kätte ja väntasin koju, kus Sally veel askeldas. Hoiatasin teda veel, et ärkan nädalavahetusel suht vara, kuskil 8 paiku tavaliselt.

Pühapäeval avasin oma silmad peale kümmet ja sedagi vaid seetõttu, et Sally tõmbas kardinad akna eest 😀 Jõime kohvi, sõime ja ma väntasin ülikooli, kus ma töötasin veidi, timmisin pilte ja proovisin materjale printida ka, aga printerid ei tahtnud kopereerida minuga, nii et ma otsustasin, et ei viitsi ja läksin koju. Teel käisin Faktast läbi, kus pidin imestusega tõdema, et toit maksab siin vähem, kui Hiinas. Nt sain 450gr kinoa salati koos veiseliha ja mandlitega 15 dkk eest (küll allahindluselt, aga ikkagist). Shanghais sain 11 dkk eest 120gr pmst riivitud kapsast koos majoneesikastmega. Nojah siis.

Hea tegus nv on olnud. Kõik küsivad, et mis tunne on tagasi olla… eee, damn GREAT!!!