北京

Euroopa kaardilt potentsiaalset uut elukohta valida ei paku erilist pinget, vähemalt mulle. Korra tegin selle nalja ära ning võtsin mõned aastad tagasi suuna Taani poole. See oli põnev, no doubt, eriti toona – iseseisva elu alustamine tundus nagu for real täiskasvanuikka jõudmist. Peale rännakuid ja ringitrippimisi Euroopas olen jõudnud arusaamisele, et vau, ma tulen ikka endaga toime küll ja võõrad kohad mind siin suurt ei hirmuta enam. Euroopa on turvaline, Euroopa on kodu – tänks EU, vähemalt üks kodanik tunneb tõesti, et EU on mingilgi määral safe zone. Eesti oleks nagu kiviviske kaugusel sõltumata sellest, kas asun Riias või Zadaris.

Aga vot Hiina… Shanghais viimaseid kuid veetes tundsin end tõesti koduselt, kuid oh mismoodi selleks kulus aega. Kui palju tänavaid ma pidin läbi kõndima, et saada linnast ja selle mastaapidest aimu ning kui palju mul jäi käimata. Kui palju aega kulus mõistmaks, mis inimestega on õige suhelda ja milliseid kohti ma tegelikult väisata tahan ja kui palju mõlema puhul leidmata jäi. Olin poolel teel millegi leidmiseni ja siis pidin juba lahkuma ja see unfinished business tunne ei kao.

Ja Peking on nagu uus puhas leht, kus kogu see rada tulen uuesti läbi käia. Samas, ma aiman, mis mind ees ootab ja teisest küljest pole ma seal kunagi käinud, nii et ehk on mu aimdused täiesti valed… Mis mind ees ootab? Neljapäeval näen!